Ligipääsetavus riigiasutustele algab linna planeerimisest

Jakob Rosin, Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimees



Kui kõneleme füüsilisest ligipääsetavusest riigiasutustele on sellega täna lood mõne võrra kehvad. Takistuste rida algab juba enne sinna jõudmist – kuna üldiselt ei ole põhjust riigiasutustes iga päev käia, ei ole paljud nägemispuudega inimesed näinud vajadust õppida pähe ka teekonda oma kodust, töökohast, koolist vms, neile vajaliku riigiasutuseni. Seega tekib inimesele esimesena pähe küsimus: “Kuidas ma sinna kohale saan?”. Täna ei paku riigiasutused selles osas kuigipalju abi. 



Võimalikeks lahendusteks siin oleks näiteks nn. sõnakaardi pakkumine. Sõnakaart on oma olemuselt kirjeldav tekst, mis selgitab üksikasjalikult, kuidas majja jõuda, seda näiteks lähimast ühistranspordipeatusest. “Liigu mööda tee serva edasi, kolmanda posti juurest keera vasakule ning leia otse eest mururiba. Liigu edasi nii, et mururiba jääb sinust vasakule” jne. Alternatiiviks oleks ka maja ukseni juhatav juhttee ehk reljeefne riba kõnniteel, mis inimese kõigesse kohta juhatab.



Takistusi on loomulikult veelgi. Hõivatumates riigiasutustes tuleb võtta järjekorranumber, mis eeldab aga oma teenuse valimist masinalt, mis ligipääsetav ei ole. See ei räägi, ega masinal pole ka punktkirjas viitasid. Lisaks, olles kätte saanud järjekorranumbri, ma ei tea, mis number mul on või milline number saalis kostnud kellahelina järel kutsuti.



Takistusi leiab ka mujalt, sageli ei ole veebilehed nägemispuudega inimestele ligipääsetavad, või pole võimalik saada alternatiivset informatsiooni teenuste ja võimaluste kohta. Mõtlen siin näiteks punktkirjas, suures trükis vms informatsiooni. 



Rääkides veidi laiemalt, on erinevate asutuste puhul hulga probleeme ka ligipääsetavusega liikumispuudega inimestele. Kas on sissepääsu juures olev kaldtee ehitatud valesti, pole seda üldse või on küll kaldtee, aga majas liikumiseks on siiski treppi vaja, tarvis on ratastoolis inimene sisse hiivata varuväljapääsust vms.



Probleemid on tegelikult üldjoontes kõikjal samad ja sarnased. Seda, et riigiasutused teistest hoonetest täna kuidagi halvemad või paremad oleksid, ei saa öelda, füüsiline ligipääsetavus on kõikjal ühtlaselt arenemas, aga mitte veel heal tasemel.



Oluline on ka märkida, et paljalt hoone ja selle lähiümbruse ligipääsetavaks tegemine ei lahenda probleemi kõigi jaoks, kuna inimese teekond algab siiski kodust, töökohast, koolist vms, kust on vaja läbi linna kohale jõuda. Kui linn ligipääsetavusele ei mõtle, vähendab see täielikult ligipääsetava riigiasutuse kasutegurit tunduvalt.



Mul ei ole õnnestunud külastada välismaiseid riigiasutusi, aga julgen väita, et füüsilise keskkonna ligipääsetavus on välisriikides mõnevõrra arenenum, seda just suure teadlikkuse tõttu ühiskonnas. Eesti kasuks räägib siin aga see, et meil on täna võimalus ära kasutada nutikaid lahendusi, nii elektroonilisi kui ka mitte-elektroonilisi ja seega õigeid valikuid tehes muust maailmast kiiresti ette jõuda.



Olukord on kindlasti paranenud, uuemates hoonetes on füüsilise ligipääsetavusega olukord parem, aga siiski mitte rahuldav. Täna on nägemispuudega inimesele riigiga täiesti iseseisvalt suhtlemiseks lihtsaim viis kasutada e-teenuseid, kuid ka siin leiame ligipääsetavuse probleeme. 

Sestap on rõõm tunnistada, et rajatavate riigimajade puhul mõeldakse juba eos ligipääsetavusele, mis loodetavasti tagab mugava ligipääsu ka neile, kes virtuaalmaailmas nii tegijad ei ole ja eelistavad näiteks kohale tulla.



Eesti Pimedate Liidul on hea meel, et on kaasatud riigimajade projekti ligipääsetavusse. Aina enam saab näha, et erinevate hoonete ja teenuste rajamisel või ümberkujundamisel soovitakse läheneda ligipääsetavusele kompleksselt. Ka käesolevas projektis on koos suuremad Eesti puudega inimeste liidud, on rõõm teha koostööd nii Eesti Puuetega Inimeste kojaga, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga, Eesti Kurtide Liiduga kui ka Eesti vaegkuuljate Liiduga.